fbpx

Avaleht -> Muud teenused -> Kasulik lugemine ->

Jõulud, näärid, pühadevahe…

Sõna „jõulud“ tuleb ilmselt muinasskandinaavlaste sõnast „jul“. See tähendab seda, et sõna ise on väga vana ja juba muistsed eestlased pidasid jõule. Kristus veel sündinud ei olnud, nii et tähistati valguse võitu pimeduse üle, sest jõulude ajal on aasta kõige lühemad päevad, pärast pühi hakkab taas valgemaks minema.

Meie kliimas ei saa sel ajal ka muud eriti ette võtta kui metsa teha. Päevad on nii lühikesed, ei olnud ju elektrivalgust. Siis saigi pidutseda, süüa, aasta töö vilju maitsta, puhata. Alates Toomapäevast, 21. detsembrist enam tööd teha ei tohtinud. Ainult pühadeks tohtis veel ette valmistada.

Jõule peeti väga pikalt, pidutseti korralikult. 24.-27.12 on nn „esimesed jõulud“, seejärel tuleb pühadevahe, siis „teised jõulud 31.12-1.01. ehk vana- ja uusaasta ning lõpuks „kolmandad jõulud“ ehk kolmekuningapäev 6. jaanuaril.

Germaanlastelt tuli ka sõna „nyar“ ehk näärid, mida kasutati paralleelselt jõuludega, aga siiski rohkem aastavahetuse kohta. Nõukogude võim võttis selle palju hiljem kasutusele.

Jõuluõlu, -õled, vaikus.

Samuti toodi jõuludeks kindlasti õled tuppa. Eks toa põrand ole ju külm, samas oli sel kindlasti ka mingi muu tähendus. Õlgesid pritsiti ka õllega, nö „anti ka jõuludele juua“.

Võis olla ka põhjus, et astumine oleks vaiksem. Miks?

Sest jõulude aeg oli mõne väga väikse erandiga vaikne aeg. Kui uusaastal tehti püssipauku ja karjuti, hirmutati nii metsloomi ja kurje jõude eemale, siis jõululaupäev oli vaikne aeg.

Jõule peeti pere keskel. Ei käidud külas ega kutsutud kedagi külla. Kohati usuti lausa, et kui keegi jõululaupäeva ajal külla tuleb, ootab seda peret õnnetus. Eriti hull, kui küllatulija oli naisterahvas.

Õlgesid visati ka lakke, see oli selline ennustamistoiming. Kui midagi jäi õlekimbust lakke pidama, ootas kas kehv heina-aasta või isegi mõni suurem õnnetus.

Lõbusad jõulumängud

Õlgedel mängiti passilöömist ja kingsepa silma pistmist. Võetakse paaridesse, ühel paarilisel on käes „pass“ ehk õlgedest kokku keeratud nuust. Tema hakkab teiselt küsima küsimusi stiilis „Kust tuled?“ „Kuhu lähed?“ „Miks lähed?“ „Mis sul kaasas on?“ Kaasmängija annab otseseid või põiklevaid vastuseid. Viimasele küsimusele: „Kus pass?“ järgneb vastus: „Pass perses.“ Seejärel lüüakse vastajat vasta tagumikku, selja peale või „kuhu juhtub“.

Mäng levis meile ilmselt Rootsi ajal, sest mängus nimetati sel ajal kohti ja kaupasid, millega ja kus kaubeldi. Samuti ei olnud passikontrollimise süsteemi riigipiiri ületamisel olemas enne 17. sajandit.

Kingsepa silma pistmise jaoks keeratakse kolmest õlepalmikust kokku ja pannakse püsti „kingsepp“ ning see tuleb pikali lükata. Üks mängija seisab kummargil ja harkisjalu selg „kingsepa“ poole ja püüab jalge vahelt läbi torgatud kepi abil õlenukku ümber lükata. Seistes samas asendis, end silmadega „kingsepa“ poole, võtab teine mängija kepi teisest otsast kinni ning püüab seda kõrvale juhtida.

Mängiti ka jõu- ja osavusmänge, nagu vägikaika-, sõrme-, kaelkooguvedamine.

Tuntumaid jõulumänge on ka „tedrelaskmine“, kus köitele kinnitatud kõikuva lati peal istujal tuleb õlgnuust, müts vms lati otsast teibaga maha lükata.

Kiisapüüdmise mängus võtab jalgupidi köite otsas rippuja õlgedest „kiisa“ maast üles(seda on nimetatud ka kingsepa ära toomiseks).

Laevapööramine eeldab tasakaalus püsimist – mängijal tuleb rõhtsal köiel olles end ringi pöörata.

Meelakkumise ja vorstitoomise puhul peab mängija köitele kinnitatud kepi peal kõhuli olles end köite abil üles ja alla kruvima.

Vankriratta tegemisel kinnitatakse rippuva köie otsa rõhtsalt teivas. Selle pöörlemisel hakkab teibal istuja rattana pöörlema.

Pähklirebase mäng käib nii: Pähklitest(ubadest, hernestest) laotakse rebase kuju ning ükshaaval võetakse neid taas ära. „Rebast“ nägemata tuleb mängijal nimetada, millisele kehaosale parajasti ostutatakse.

Jõulukaunistused, kuusk…

Jõulukroone ja muid rippkaunistusi on valmistatud siin maal õlgedest, rukkikõrtest, pillirootükkidest, käsnadest, sulgedest, lõngast, lintidest, laastudest, tühjadest linnumunakoortest, küünaldest, riidetükkidest…

Naerist, kaalikast, kartulist valmistati krässe, mille südamiku sisse torgiti kõrsi, põllulilli vms dekoratsioone.

Esimene jõulukuusk püstitati Tallinna Raekoja platsile 1441. aastal. Sellest läks veel mitusada aastat mööda, kuni maarahvas hakkas mõisnike kombel jõulupuud tuppa tooma.

Toimetused

Tööriistu ei tohtinud väljapoole kodu jätta, muidu kurjad jõud kahjustavad neid. Jõuluöine tulevalgus(aga valgus pidi terve öö toas põlema) ei tohtinud põllule paista, muidu rikub tuli orase.

Tööde tegemise keeld oli karm, ka vesi tuli enne pühi tuppa tuua kaevust.

Kindlasti käidi jõululaupäeval saunas, pärast mida pandi selga parem riie, et minna kirikusse. Lapsed said uued jalavarjud ning pealisrõivad kätte ja see oligi esimene jõuluüllatus.

Kõikidele ustele, aknapiitadele ja -laudadele, väravapostidele, kottidele, viljanõudele saani otslauale jne tõmmati söega või kriidiga ristid, et kuri ligi ei pääseks.

Jõuluööl oldi terve öö ärkvel, magaja pidavat terve järgmise aasta unine olema.

Toit

Süüa tuli meeletult palju, lauad olid lookas, sest nii usuti järgnevaks aastaks rikkalikku toidulauda. Kui tavapäraselt anti igale lapsele söögilauas tema lihatükk jaopärast kätte, siis nüüd võis iga pereliige „oma käega ossi võtta“.

Tapeti siga ja sealiha söödi kuni kevadise külvipäevani. Söödi seapead, seajalgu. Ahjus küpsetati seakujuline leib, mille nimetus oli jõuluorikas. Seda leiba aga ei söödud, vaid seisis kogu jõuluaja lahtilõikamata laual. Esimesel künnipäeval söödeti see kariloomadele.

Peale leiva küpsetati veel erinevaid jahuküpsetisi nagu peenleiba, sepikut, karaskit, saia. Präänikud ja piparkoogid tulid meile alles üsna hilja germaani ja slaavi rahvastelt.

Pakuti ka naereid, kaalikat, hapu- või värskekapsast, kartuleid, soolaga ube. Laual pidi olema ka või, et seda jätkuks ka suvel.

Levinuimad jõulutoidud olid ka odratangupuder ja -vorst. Verivorsti küpsetamine on Eestisse levinud suhteliselt hiljuti balti rahvastelt.

Jõuludeks tehti kindlasti õlut ja seda juba ammu-ammu muinasajal. Õlut jõid ka muinasskandinaavlased, soomlased.

Peale leiva

Lõbus külaskäimine

Külas hakati käima teisest jõulupühast alates. Käidi naabrite juures, viidi oma õlut ja maitsti teise tehtut. Ringi käisid „jõulupoisid“, noormehed või poisikesed, kellele anti pähkleid ja õlut

Käidi ka üksi, haneks maskeerituna. Seda tegid nii mehed kui naised ning ilmusid saunaliste juurde karvupidi kasukas seljas või valge lina üll. Kindlasti pidi hanel olema nokk, milleks võeti kas kaks peergu, puupulk, kartulikook või sõnnikukonks. Nokka hoitakse väljasirutatud käes või hambus, nokaks võivb olla ka kaks välja sirutatud sõrme. Mõnikord on hanel saunavihast saba. Oluline rekvisiit on vits(kase-, kadaka-, või kuuseoks, luuaraag), millega hani lööb saunalisi. Löömisele on omistatud tervistavat toimet. Tunnuslik on häälitsus „ki-kaa-kaa“. Hani sulistab nokaga vees, joob vett või õlut, nokib, näpistab, lööb nokaga, eriti lapsi. Hane kostitatakse õllega ja talle visatakse vett.

Kõige populaarsem on sokumaskeering. Käidi umbes sarnase maskeeringuga kui hani(puust lambanaha tükkide või riidega kaetud pea pannakse küll looga otsa ja look on jalge vahelt läbi, teise otsa seotakse „saba“). Sokul võib kaasas olla ka karjane, kes teda korrale kutsub ja pererahvalt talle „kaeru“ söögiks ja „vett“ joogiks nõuab. Sokk puksib tüdrukuid, mökitab, pritsib saunavihast sabaga seda märjaks tehes pererahvast.